Vatsa tümpaania
Normaalse vatsaseede käigus tekib väga suurtes kogustes gaasi, mis väljutatakse röhitamisel väliskeskkonda. Tervetel loomadel ületab röhitamise võime maksimaalse gaasi produktsioonivõime isegi siis, kui mikrobiaalne fermentatsioon on väga intensiivne.Vatsa tümpaania on seisund, kus söötade fermentatsioonill tekkivad gaasid ei saa mingil põhjusel vatsast väljuda ja areneb vatsa liigtäitumine gaasidega. Niisiis ei teki tümpaania mitte liigse gaaside produktsiooni järel, vaid häiritud on gaaside väljutamine. Olenevalt tümpaania etioloogiast, võib haigus olla eluohtlik ning areneda kiiresti või korduda alaägedalt mitmete kuude jooksul.
Primaarne tümpaania (vahutav puhitus) on söötmisest tingitud häire, kus
vatsas toimub kiire toitainete lõhustumine ja fermentatsioon, mille tõttu tekib gaasi ülemäära.
Karjamaatümpaania tekib kastemärja või külmunud karjamaarohu söömisel, eeskätt kui taimede koosluses on lutserni, ristiku või kaleegat. Vatsa tümpaania võib areneda ka juurviljapealsete (näit.kartulipealsed) söötmisel või mürgiste taimede sattumisel söötade sisse.
Laudatümpaaniat põhjustab riknenud, kuumaks läinud või hallitanud sööt. Vasikate tümpaania põhjuseks on eeskätt riknenud piimapulbrite või piima kasutamine. Primaarset tümpaaniat kutsutakse ka vahutavaks puhituseks (ingl. k. froathy bloat), kus gaas on segatud söödamasside sisse ja vabalt vatsast väljuda ei saa, st. vatsa gaasid jäävad väikeste mullidena kinni ebaloomulikult viskoosse sööda sisse. Haiguse täpne patogenees ei ole teada, kuid seos on olemas sööda, vatsa mikrofloora ja looma enda vahel. Vahutav puhitus tekib loomadel, olenemata nende söötmistingimustest. Söödad, mis soodustavad vahutava tümpaania teket, on hästi seeduvad, sõltuvad taime koostisest ja lehe struktuurist. Kiiresti seeduvad söödaosad varustavad piisavalt mikroobe toitainetega, mille tagajärjel toimub nende plahvatuslik paljunemine ja vatsas väga kiire toitainete fermentatsioon. Paljunevad bakterid vabastavad suurtes kogustes mukopolüsahhariide. Suure viskoossuse tõttu muutub vatsasisus limajaks. Fermentatsiooni käigus vabanenud väikesed gaasimullid muutuvad söödaosakese-lima-gaasi kompleksiks, mida ei ole võimalik lehmal välja röhitada. Vahu teke jätkub vatsa madala pH ja pindaktiivsete vahtu tekitavate ainete olemasolul teatavates söötades. Sülje mukoproteiinid on küll vahtu takistavate omadustega, kuid sülje produktsioon alaneb ja vaht on jätkuvalt stabiilne.
Sekundaarne tümpaania (vaba gaasiga puhitus) tekib gaaside eraldumise häiretest söögitoru või eesmaohaiguste korral. Kahjustus võib olla kas mehhaanilise või funktsionaalse päritoluga ning ükskõik millises röhitustega seotud osas (söögitorus, kõris, võrkmikus-vatsas, närvisüsteemis).Tulemuseks on vaba gaasiga puhitus. Gaas on vatsa ülemistest kihtides vabalt, kuid väljutamisehäire on seotud vatsa kontraktsioonide puudumisega(näit.poegimishalvatus, eesmagudehaigused) või söögitoru ummistusega. Vaba gaasiga puhitus ei ole haigus omaette, vaid pigem põhihaiguse tõttu tekkiv probleem. Vaba gaasiga
tümpaania tekib sporaadiliselt, tavaliselt kahjustades ühte looma, ilma muutusteta söötmises.
Ägeda tümpaania korral on kõhu ümbermõõt suurenenud, eriti vasaku tühimiku kohalt. Loom on rahutu, tammub jalgadega, peksab jalgadega vastu kõhtu. Vatsa motoorika varases tümpaania staadiumis (fermentatsioon on kiire) kiireneb, kuid hiljem vaibub vatsa väljavenimise tõttu. Kui vatsa laienemine on tugev, surub vats diafragmale ning kopsudele, tekib ventilatsiooni takistus ning venoosne veri uhutakse tagasi kopsudesse. Hingamis- ja südametöö kiireneb, loom hingeldab, suu on avatud, limaskestad sinakad, veeni täituvus väga tugev. Ägeda vormi korral võib loom kopsuasfüksia tagajärjel 30 minuti jooksul surra. Kergekujuline tümpaania on enamjaolt subkliiniline ja sellega kaasneb halb söödavõtt ja toodangu langus.
Vatsa tümpaaniat saab diagnoosida kliiniliste tunnuste ja anamneesiandmete põhjal. Peamised kliinilise uurimise võtted on kõhu piirkonna palpatsioon, perkussioon ning rektaalne uurimine. Primaarse ja sekundaarse tümpaania eristamiseks tuleb lehma sondeerida. Kui sond läheb vastupanuta vatsa ning gaas eraldub kergelt, on tegemist sekundaarse tümpaaniaga. Sondeerimise õnnestumisel, kuid gaasi mitteeraldumisel võib tegemist olla primaarse tümpaaniaga.
Vatsa sondeermine ninaneelusondi kasutades
Vatsa sondeerimine suu kaudu
Ravi põhimõtteks on edasise käärimise tõkestamine, liigsete gaaside eemaldamine ja vatsa talitluse normaliseerimine. Esmaabiks tuleb lehmaga liikuda, kui lehm on võimeline seda tegema. Vatsa tugev masseerimine ja samaaegselt jääkülma veega ülekallamine intensiivistab vatsa kokkutõmbeid. Sülje produktisooni tekitamiseks siduda lehmale hammaste vahele puutükk või nöör, et ta pidevalt teeks mälumisliigutusi. Võimalusel panna lehm seisma eeskehaga ülespoole, et vältida liigtäitunud eesmagude surumist kopsudele. Sisse joota 1-2 liitrit õli, eelistatult parafiinõli.
Tümpaania ravivõtteks olenevalt haiguse kulust on kas sondeerimine või troakeerimine. Mõlemal juhul tuleb gaas eemaldada vähehaaval korraga (shoki tekke oht). Vahutava tümpaania raviks tuleb teatud juhtudel kasutada lisaks troakeerimisele ka rumenotoomiat. Tümpaaniavastasteks toimeaineteks, mida antakse lehmale suu kaudu, on dimetikoon, metüülsilikoon, jamakrogool.
Pärast gaaside eemaldamist ja tõkestamist määratakse lehmale dieet 1-2 päeva. Seejärel antakse heina, erinevaid seedimist soodustavaid pulberid. Võib kasutada ka transfaunatsiooni.
Primaarne tümpaania (vahutav puhitus) on söötmisest tingitud häire, kus
vatsas toimub kiire toitainete lõhustumine ja fermentatsioon, mille tõttu tekib gaasi ülemäära.
Karjamaatümpaania tekib kastemärja või külmunud karjamaarohu söömisel, eeskätt kui taimede koosluses on lutserni, ristiku või kaleegat. Vatsa tümpaania võib areneda ka juurviljapealsete (näit.kartulipealsed) söötmisel või mürgiste taimede sattumisel söötade sisse.
Laudatümpaaniat põhjustab riknenud, kuumaks läinud või hallitanud sööt. Vasikate tümpaania põhjuseks on eeskätt riknenud piimapulbrite või piima kasutamine. Primaarset tümpaaniat kutsutakse ka vahutavaks puhituseks (ingl. k. froathy bloat), kus gaas on segatud söödamasside sisse ja vabalt vatsast väljuda ei saa, st. vatsa gaasid jäävad väikeste mullidena kinni ebaloomulikult viskoosse sööda sisse. Haiguse täpne patogenees ei ole teada, kuid seos on olemas sööda, vatsa mikrofloora ja looma enda vahel. Vahutav puhitus tekib loomadel, olenemata nende söötmistingimustest. Söödad, mis soodustavad vahutava tümpaania teket, on hästi seeduvad, sõltuvad taime koostisest ja lehe struktuurist. Kiiresti seeduvad söödaosad varustavad piisavalt mikroobe toitainetega, mille tagajärjel toimub nende plahvatuslik paljunemine ja vatsas väga kiire toitainete fermentatsioon. Paljunevad bakterid vabastavad suurtes kogustes mukopolüsahhariide. Suure viskoossuse tõttu muutub vatsasisus limajaks. Fermentatsiooni käigus vabanenud väikesed gaasimullid muutuvad söödaosakese-lima-gaasi kompleksiks, mida ei ole võimalik lehmal välja röhitada. Vahu teke jätkub vatsa madala pH ja pindaktiivsete vahtu tekitavate ainete olemasolul teatavates söötades. Sülje mukoproteiinid on küll vahtu takistavate omadustega, kuid sülje produktsioon alaneb ja vaht on jätkuvalt stabiilne.
Sekundaarne tümpaania (vaba gaasiga puhitus) tekib gaaside eraldumise häiretest söögitoru või eesmaohaiguste korral. Kahjustus võib olla kas mehhaanilise või funktsionaalse päritoluga ning ükskõik millises röhitustega seotud osas (söögitorus, kõris, võrkmikus-vatsas, närvisüsteemis).Tulemuseks on vaba gaasiga puhitus. Gaas on vatsa ülemistest kihtides vabalt, kuid väljutamisehäire on seotud vatsa kontraktsioonide puudumisega(näit.poegimishalvatus, eesmagudehaigused) või söögitoru ummistusega. Vaba gaasiga puhitus ei ole haigus omaette, vaid pigem põhihaiguse tõttu tekkiv probleem. Vaba gaasiga
tümpaania tekib sporaadiliselt, tavaliselt kahjustades ühte looma, ilma muutusteta söötmises.
Ägeda tümpaania korral on kõhu ümbermõõt suurenenud, eriti vasaku tühimiku kohalt. Loom on rahutu, tammub jalgadega, peksab jalgadega vastu kõhtu. Vatsa motoorika varases tümpaania staadiumis (fermentatsioon on kiire) kiireneb, kuid hiljem vaibub vatsa väljavenimise tõttu. Kui vatsa laienemine on tugev, surub vats diafragmale ning kopsudele, tekib ventilatsiooni takistus ning venoosne veri uhutakse tagasi kopsudesse. Hingamis- ja südametöö kiireneb, loom hingeldab, suu on avatud, limaskestad sinakad, veeni täituvus väga tugev. Ägeda vormi korral võib loom kopsuasfüksia tagajärjel 30 minuti jooksul surra. Kergekujuline tümpaania on enamjaolt subkliiniline ja sellega kaasneb halb söödavõtt ja toodangu langus.
Vatsa tümpaaniat saab diagnoosida kliiniliste tunnuste ja anamneesiandmete põhjal. Peamised kliinilise uurimise võtted on kõhu piirkonna palpatsioon, perkussioon ning rektaalne uurimine. Primaarse ja sekundaarse tümpaania eristamiseks tuleb lehma sondeerida. Kui sond läheb vastupanuta vatsa ning gaas eraldub kergelt, on tegemist sekundaarse tümpaaniaga. Sondeerimise õnnestumisel, kuid gaasi mitteeraldumisel võib tegemist olla primaarse tümpaaniaga.
Vatsa sondeermine ninaneelusondi kasutades
Vatsa sondeerimine suu kaudu
Ravi põhimõtteks on edasise käärimise tõkestamine, liigsete gaaside eemaldamine ja vatsa talitluse normaliseerimine. Esmaabiks tuleb lehmaga liikuda, kui lehm on võimeline seda tegema. Vatsa tugev masseerimine ja samaaegselt jääkülma veega ülekallamine intensiivistab vatsa kokkutõmbeid. Sülje produktisooni tekitamiseks siduda lehmale hammaste vahele puutükk või nöör, et ta pidevalt teeks mälumisliigutusi. Võimalusel panna lehm seisma eeskehaga ülespoole, et vältida liigtäitunud eesmagude surumist kopsudele. Sisse joota 1-2 liitrit õli, eelistatult parafiinõli.
Tümpaania ravivõtteks olenevalt haiguse kulust on kas sondeerimine või troakeerimine. Mõlemal juhul tuleb gaas eemaldada vähehaaval korraga (shoki tekke oht). Vahutava tümpaania raviks tuleb teatud juhtudel kasutada lisaks troakeerimisele ka rumenotoomiat. Tümpaaniavastasteks toimeaineteks, mida antakse lehmale suu kaudu, on dimetikoon, metüülsilikoon, jamakrogool.
Pärast gaaside eemaldamist ja tõkestamist määratakse lehmale dieet 1-2 päeva. Seejärel antakse heina, erinevaid seedimist soodustavaid pulberid. Võib kasutada ka transfaunatsiooni.