Traumaline retikuloperitoniit
Äge traumaline retikuliit, retikuloperitoniit või retikuloperikardiit on terava metalleseme allaneelamisel ja torkumise tagajärjel tekkiv võrkmiku põletik. Erinevalt lammastest ja kitsedest, ei kasuta lehm toidu haaramisel mokkasid ning seetõttu ei erista ta jämedaid söödaosasid mittesöödavatest teravatest esemetest. Hekseldatud sööda sisse võib sattuda laudamasinatelt metalliosi, karjamaadelt teravaid esemeid jne. Lisaks võivad lehmadel teatud ainevahetushaiguste taustal tekkida isuväärastused. Sissesöödud võõrkehad satuvad raskusjõu mõjul ventraalsesse vatsakotti ning sealt kontraktsioonide toimel edasi võrkmikusse. Sagedamini haigestuvad üle aasta vanused lehmad. Võõrkehad võivad olla võrkmikus torkumata pikka aega, kuid näiteks tiinuse arenemisel, kui surve eesmaole suureneb, torkuvad teravad esemed läbi võrkmiku seina. Perforeerunud võrkmikust võib edasi areneda peritoniit või perikardiit.
Haiguse tunnused on suuresti varieeruvad ja sõltuvad anatoomilisest kohast, kus võõrkeha läbi võrkmiku torkub. Mitteperforeerunud võõrkehad om tavaliselt väikesed, alla 2,5 cm. Näiteks liiva, kivide jms allaneelamisel ei teki ägedat haiguskulgu, pigem krooniline retikuliit või libedikupõletik. Klassikalised “naelalehma” tunnused on:
1) äkki tekkiv isutus ning järsk piimatoodangu langus 1-2 kiloni päevas;
2) palavik 39,5-40,5 C, limaskestad hüpereemilised;
3) vatsakontraktsioonid on alanenud või puuduvad;
4) roojahulk väheneb ja lehma kõht on kinni;
5) loom seisab küünarliigestest jalad laiali, ei taha lamada;
6) eelistab lamada paremal küljel ja tõusmisel või lamamise ajal oigab.
Ebamäärastel juhtudel ja/või kergemalt kulgevatel juhtudel tekib loomal vahelduv isu, palavikku ei ole, rooja konsistents varieerub, loom võib oksendada ning tal esineb krooniline vatsa tümpaania. Lokaliseerunud peritoniidi korral on tuvastatav kaalukadu, karvastik on tuhm, lehm kõhnub, piimatoodang on langenud, vatsa krooniline tümpaania kui ka hüpotoonia. Võrkmiku piirkonna valulikkus on säilinud. Diffuusne peritoniit- raskemalt kulgevad sümptomid. Palavik, sagenenud südametöö ja hingamine. Perikardiidiga kaasneb positiivne veenipulss, kägiveenide liigtäitumine ning auskulteerimisel "solisevad" helid" südames.
Vaata ka kodulehte: Veiste südamehaigused
Diagnostika baseerub kliinilisele uurimisele, sest naela torkumise piirkond on valulik. Loom keeldub järskudest pööretest paremale ja vasakule. Looma mäest alla ajades ei taha ta tulla, nn. seisuproov kallakul.
Kliiniline uurimine e. “naelatestid” põhinevad valuaistingu tekitamisel võrkmiku piirkonnas.
1) asetada seisval lehmal jäme kepp kõhu alt läbi ning tõsta lehma sellega ülesse;
2) võrkmiku piirkonda rusikaga surumisel tekib valureaktsioon;
3) abaluu eest rinnaloti piirkonnast rusikaga surudes tekib valureaktsioon;
4) turjapigistusel positiivsel juhul laseb lehm selja tugevalt nõgusaks, oigab, ajab keele suust välja, hingamine peatub hetkeks.
Parema tulemuse saamiseks pigistada turja peale röhitust, positiivse tulemuse korral lehmal jääb hingamine hetkeks seisma ja lehm võib oiata.
NB! Turjapigistus on positiivne väga närvilistel loomadel, lõpptiinetel loomadel ning ka subkliinilise ketoosi korral. Haigustunnused kaovad, kui haiguse algjärgus paigaldada püsimagnet. Glutaaraldehüüdi test verest näitab globuliinide ja fibrinogeeni sisalduse tõusu, mis on traumalise peritoniidi iseloomulik leid. Rektaalsel uurimisel võib leida roojast verd. Peritoniidi kahtlusel abdominotsentees.
Konservatiivne ravi ehk magneti paigaldamine on näidustatud haiguse algjärgus, kui metallesemed ei ole veel lõplikult torkunud ega abstsessikoldeid moodustanud. Võõrkeha eemaldamiseks tuleb läbi viia rumenotoomia. Medikamentoosne postoperatiivne ravi. Aluselise seedimatuse ravi. KCl suu kaudu või venoosselt koos dehüdratatsiooni raviga. Veremahu taastamiseks 0,9 % NaCl + isotoonlist 1,3% Na –bikarbonaati olenevalt dehüdratatsioonist.
Suukaudsed seedepulbrid. Vatsa motoorikat ergutavad vahendid. Antibakteriaalne teraapia beetalaktaamantibiootikumidega. Toetusravina vitamiinid, üldtoniseerivad vahendid.
Haiguse tunnused on suuresti varieeruvad ja sõltuvad anatoomilisest kohast, kus võõrkeha läbi võrkmiku torkub. Mitteperforeerunud võõrkehad om tavaliselt väikesed, alla 2,5 cm. Näiteks liiva, kivide jms allaneelamisel ei teki ägedat haiguskulgu, pigem krooniline retikuliit või libedikupõletik. Klassikalised “naelalehma” tunnused on:
1) äkki tekkiv isutus ning järsk piimatoodangu langus 1-2 kiloni päevas;
2) palavik 39,5-40,5 C, limaskestad hüpereemilised;
3) vatsakontraktsioonid on alanenud või puuduvad;
4) roojahulk väheneb ja lehma kõht on kinni;
5) loom seisab küünarliigestest jalad laiali, ei taha lamada;
6) eelistab lamada paremal küljel ja tõusmisel või lamamise ajal oigab.
Ebamäärastel juhtudel ja/või kergemalt kulgevatel juhtudel tekib loomal vahelduv isu, palavikku ei ole, rooja konsistents varieerub, loom võib oksendada ning tal esineb krooniline vatsa tümpaania. Lokaliseerunud peritoniidi korral on tuvastatav kaalukadu, karvastik on tuhm, lehm kõhnub, piimatoodang on langenud, vatsa krooniline tümpaania kui ka hüpotoonia. Võrkmiku piirkonna valulikkus on säilinud. Diffuusne peritoniit- raskemalt kulgevad sümptomid. Palavik, sagenenud südametöö ja hingamine. Perikardiidiga kaasneb positiivne veenipulss, kägiveenide liigtäitumine ning auskulteerimisel "solisevad" helid" südames.
Vaata ka kodulehte: Veiste südamehaigused
Diagnostika baseerub kliinilisele uurimisele, sest naela torkumise piirkond on valulik. Loom keeldub järskudest pööretest paremale ja vasakule. Looma mäest alla ajades ei taha ta tulla, nn. seisuproov kallakul.
Kliiniline uurimine e. “naelatestid” põhinevad valuaistingu tekitamisel võrkmiku piirkonnas.
1) asetada seisval lehmal jäme kepp kõhu alt läbi ning tõsta lehma sellega ülesse;
2) võrkmiku piirkonda rusikaga surumisel tekib valureaktsioon;
3) abaluu eest rinnaloti piirkonnast rusikaga surudes tekib valureaktsioon;
4) turjapigistusel positiivsel juhul laseb lehm selja tugevalt nõgusaks, oigab, ajab keele suust välja, hingamine peatub hetkeks.
Parema tulemuse saamiseks pigistada turja peale röhitust, positiivse tulemuse korral lehmal jääb hingamine hetkeks seisma ja lehm võib oiata.
NB! Turjapigistus on positiivne väga närvilistel loomadel, lõpptiinetel loomadel ning ka subkliinilise ketoosi korral. Haigustunnused kaovad, kui haiguse algjärgus paigaldada püsimagnet. Glutaaraldehüüdi test verest näitab globuliinide ja fibrinogeeni sisalduse tõusu, mis on traumalise peritoniidi iseloomulik leid. Rektaalsel uurimisel võib leida roojast verd. Peritoniidi kahtlusel abdominotsentees.
Konservatiivne ravi ehk magneti paigaldamine on näidustatud haiguse algjärgus, kui metallesemed ei ole veel lõplikult torkunud ega abstsessikoldeid moodustanud. Võõrkeha eemaldamiseks tuleb läbi viia rumenotoomia. Medikamentoosne postoperatiivne ravi. Aluselise seedimatuse ravi. KCl suu kaudu või venoosselt koos dehüdratatsiooni raviga. Veremahu taastamiseks 0,9 % NaCl + isotoonlist 1,3% Na –bikarbonaati olenevalt dehüdratatsioonist.
Suukaudsed seedepulbrid. Vatsa motoorikat ergutavad vahendid. Antibakteriaalne teraapia beetalaktaamantibiootikumidega. Toetusravina vitamiinid, üldtoniseerivad vahendid.