Äge vatsa atsidoos
See on juba vanadest aegadest tuntud kui jahu ülesöömisest tekkinud raskekujuline, äge ja eluohtlik seisund. Äge vatsa atsidoos tekib korraga suure koguse, kergesti seeduva, süsivesikuterikka sööda söömisel, mille tulemusena areneb süsteemne dehüdratatsioon ja raske toksikoos. Kalduvus söötmise vigadest tekkiva piimhappelisele atsidoosile on siis, kui sööt sisaldab piimhappe prekursoreid. Süsivesikud, millest piimhape tekib on maltoos, tärklis, laktoos, fruktoos ja glükoos. Ägeda vatsa atsidoosi põhjustab teraviljadest jahvatatud jõusööda liigne söötmine või juhtumid, kus lehm pääseb ketist lahti ja sööb iseseisvalt suuri koguseid teraviljajahu. Vatsa atsidoosi risk tekib ka suurte koguste peedi, õunte ja kartuli söötmisel. Vaata video vatsaseedest. Vatsaseede.
Tervel loomal on vatsas tasakaalus tsellulolüütilised ehk kiudu seedivad ning süsivesikuid seedivad bakterid. Nad produtseerivad lenduvaid rasvhappeid, milleks on äädikhape (65%); propioonhape (25%) ning võihape (10%). Alati tekib ka natuke piimhapet, mis kasutatakse ära propioonhapet tootvate bakterite poolt. LRH imenduvad vatsast verre ning on loomale esmaseks energiaallikaks (maksas toimub glükoneogenees). Kui ratsioon järsku muutub ning seal on normaalsest rohkem kiiresti seeduvaid süsivesikuid, muutub normaalse
fermentatsiooni kord ja vatsa mikroobide tasakaal häirub. Piimhapet toovad ja tarbivad bakterid hakkavad kiiresti paljunema. Need on peamiselt streptokokid (Str.bovis) ja teised G+ bakterid. Lisaks arenevad ülikiiresti laktobatsillid ning tekkiva piimhappe D- ja L- isomeerid saavutavad oma fermentatsioonil lõpp-produkti.
Str.bovise poolt toodetud laktaat alandab kiiresti vatsa pH ning vatsa gramnegatiivne mikrofloora ja algloomad surevad. Normaalselt on vatsa pH 6-7. Atsidoosi tingimustes langeb vatsa pH alla 5,5 ja isegi rohkem. Piimhappe produktsioon suurendab vatsas osmootset rõhku ning vatsa koguneb teistest kudedest vedelikku. Areneb organismi dehüdratatsioon. Lisaks piimhappele tekib vatsa ka teisi tugevaid orgaanilisi happeid nagu formiin, valeriin ja sutsiinhape. Liigne tugevate hapete osakaal põhjustab vatsa limaskesta põletiku ja vatsaseina haavandeid. Gramnegatiivsetele bakterite suremisel vabanenud endotoksiinid imenduvad tekkinud haavandite kaudu vereringesse. Loomal areneb endotoksiinidest põhjustatud shokk. D-laktaat imendub süsteemselt vereringesse ning tekitab depressiooni seisundi ning vere pH muutused, tekib metaboolne atsidoos. Lehm joob väga palju ning selle tulemusena täitub vats liigse vedelikuga. Osmootse gradiendi muutuste tõttu soolestikus koguneb soolevalendikku vedelik, mille tulemuseks on profuusne kõhulahtisus.
Vatsa atsidoosi tüsistustena tekib äge laminiit, sest vatsast imendub vereringesse histamiin, mis põhjustab sõraseina kapillaaride kokkutõmbumise. Clostridium sporogenes ja Bacillus thiaminilyticus paljunevad ning produtseerivad B1 vitamiini lõhustavat tiaminaasi, mis võib viia KNS häireteni (B1 vitamiini puudusest tingitud entsefalopaatia ehk tserebokortikaalne nekroos). Seened, Fusobacterium necrophorum ja Arcanobacterium pyogenes paljunevad vatsaseina haavandites. Bakterite kolooniad satuvad maksavereringesse ning maksas arenenevad maksaabstsessid. Üheks atsidoosi tüsistuseks on kaudaalse õõnesveeni tromboos. Vatsa limaskesta epiteeli kahjustuse tulemusena kleepuvad vatsaseina külge söödas olevad kübemed, karvad ning muud väikesed osised. Bakterid ja seened kahjustavad vatsaseina ning imendumine häirub veelgi. Areneb bakteriaalne ja mükootiline rumeniit.
Tunnuste tekkekiirus ja raskusaste sõltub ärasöödud sööda hulgast ja koostisest ning looma adaptatsioonivõimest. Üldiselt tekivad kliinilised tunnused 12-36 tunni möödudes suure hulga jõusööda söömisest. Ägeda vatsa atsidoosi kliinilised tunnused on:
1) loidus ja süvenev depressioon;
2) koordinatsioonihäired ja ataksia;
3) vatsa atoonia ning kõhu ümbermõõdu suurenemine sinna koguneva vedeliku tõttu;
4) hingamissagedus kiireneb, pulss on aeglane ja nõrk.
Dehüdratatsioon areneb välja 12-24 tunni jooksul. Kõhulahtisus ei jõua tekkida neil loomadel, kes kiiresti toksikoosi surevad. Alaägedatel juhtudel esineb vesine, vahutav kõhulahtisus. Rasketel juhtudel loom sureb 24-48 päeva jooksul tokseemia tagajärjel. Kui loom ellu jääb, on surevus tüsistuste tagajärjel siiski suur.
See on juba vanadest aegadest tuntud kui jahu ülesöömisest tekkinud raskekujuline, äge ja eluohtlik seisund. Äge vatsa atsidoos tekib korraga suure koguse, kergesti seeduva, süsivesikuterikka sööda söömisel, mille tulemusena areneb süsteemne dehüdratatsioon ja raske toksikoos. Kalduvus söötmise vigadest tekkiva piimhappelisele atsidoosile on siis, kui sööt sisaldab piimhappe prekursoreid. Süsivesikud, millest piimhape tekib on maltoos, tärklis, laktoos, fruktoos ja glükoos. Ägeda vatsa atsidoosi põhjustab teraviljadest jahvatatud jõusööda liigne söötmine või juhtumid, kus lehm pääseb ketist lahti ja sööb iseseisvalt suuri koguseid teraviljajahu. Vatsa atsidoosi risk tekib ka suurte koguste peedi, õunte ja kartuli söötmisel. Vaata video vatsaseedest. Vatsaseede.
Tervel loomal on vatsas tasakaalus tsellulolüütilised ehk kiudu seedivad ning süsivesikuid seedivad bakterid. Nad produtseerivad lenduvaid rasvhappeid, milleks on äädikhape (65%); propioonhape (25%) ning võihape (10%). Alati tekib ka natuke piimhapet, mis kasutatakse ära propioonhapet tootvate bakterite poolt. LRH imenduvad vatsast verre ning on loomale esmaseks energiaallikaks (maksas toimub glükoneogenees). Kui ratsioon järsku muutub ning seal on normaalsest rohkem kiiresti seeduvaid süsivesikuid, muutub normaalse
fermentatsiooni kord ja vatsa mikroobide tasakaal häirub. Piimhapet toovad ja tarbivad bakterid hakkavad kiiresti paljunema. Need on peamiselt streptokokid (Str.bovis) ja teised G+ bakterid. Lisaks arenevad ülikiiresti laktobatsillid ning tekkiva piimhappe D- ja L- isomeerid saavutavad oma fermentatsioonil lõpp-produkti.
Str.bovise poolt toodetud laktaat alandab kiiresti vatsa pH ning vatsa gramnegatiivne mikrofloora ja algloomad surevad. Normaalselt on vatsa pH 6-7. Atsidoosi tingimustes langeb vatsa pH alla 5,5 ja isegi rohkem. Piimhappe produktsioon suurendab vatsas osmootset rõhku ning vatsa koguneb teistest kudedest vedelikku. Areneb organismi dehüdratatsioon. Lisaks piimhappele tekib vatsa ka teisi tugevaid orgaanilisi happeid nagu formiin, valeriin ja sutsiinhape. Liigne tugevate hapete osakaal põhjustab vatsa limaskesta põletiku ja vatsaseina haavandeid. Gramnegatiivsetele bakterite suremisel vabanenud endotoksiinid imenduvad tekkinud haavandite kaudu vereringesse. Loomal areneb endotoksiinidest põhjustatud shokk. D-laktaat imendub süsteemselt vereringesse ning tekitab depressiooni seisundi ning vere pH muutused, tekib metaboolne atsidoos. Lehm joob väga palju ning selle tulemusena täitub vats liigse vedelikuga. Osmootse gradiendi muutuste tõttu soolestikus koguneb soolevalendikku vedelik, mille tulemuseks on profuusne kõhulahtisus.
Vatsa atsidoosi tüsistustena tekib äge laminiit, sest vatsast imendub vereringesse histamiin, mis põhjustab sõraseina kapillaaride kokkutõmbumise. Clostridium sporogenes ja Bacillus thiaminilyticus paljunevad ning produtseerivad B1 vitamiini lõhustavat tiaminaasi, mis võib viia KNS häireteni (B1 vitamiini puudusest tingitud entsefalopaatia ehk tserebokortikaalne nekroos). Seened, Fusobacterium necrophorum ja Arcanobacterium pyogenes paljunevad vatsaseina haavandites. Bakterite kolooniad satuvad maksavereringesse ning maksas arenenevad maksaabstsessid. Üheks atsidoosi tüsistuseks on kaudaalse õõnesveeni tromboos. Vatsa limaskesta epiteeli kahjustuse tulemusena kleepuvad vatsaseina külge söödas olevad kübemed, karvad ning muud väikesed osised. Bakterid ja seened kahjustavad vatsaseina ning imendumine häirub veelgi. Areneb bakteriaalne ja mükootiline rumeniit.
Tunnuste tekkekiirus ja raskusaste sõltub ärasöödud sööda hulgast ja koostisest ning looma adaptatsioonivõimest. Üldiselt tekivad kliinilised tunnused 12-36 tunni möödudes suure hulga jõusööda söömisest. Ägeda vatsa atsidoosi kliinilised tunnused on:
1) loidus ja süvenev depressioon;
2) koordinatsioonihäired ja ataksia;
3) vatsa atoonia ning kõhu ümbermõõdu suurenemine sinna koguneva vedeliku tõttu;
4) hingamissagedus kiireneb, pulss on aeglane ja nõrk.
Dehüdratatsioon areneb välja 12-24 tunni jooksul. Kõhulahtisus ei jõua tekkida neil loomadel, kes kiiresti toksikoosi surevad. Alaägedatel juhtudel esineb vesine, vahutav kõhulahtisus. Rasketel juhtudel loom sureb 24-48 päeva jooksul tokseemia tagajärjel. Kui loom ellu jääb, on surevus tüsistuste tagajärjel siiski suur.