On katsetatud mitmeid erinevaid raviviise, kuid siiski on elulemus ägedate juhtude korral madal. Kui haigus diagnoositakse algjärgus ja lehma seisund on hea, on esmaseks ravivõtteks rumenotoomia ja kogu vatsasisuse eemaldamine. Sellele järgneb transfaunatsioon ehk terve lehma vatsavedeliku manustamine. Teisene ravivõte on vatsa sondeerimine ja leeliseliste soolade (MgO või MgOH) suukaudne kasutamine. Vatsa liighappesust saab neutraliseerida ka Na- bikarbonaadi või Ca-karbonaadiga. Algannus on max.1g/kg/KM kohta päevas ja edaspidine ravi 1/2-1/4 doosist 6-12 tunnise intervalliga. Samal ajal manustatakse vatsa vett kümneid liitreid ööpäevas. Metaboolse atsidoosi ning dehüdratatsiooni ravi on intravenoosne ja sõltub dehüdratatstooniastmest ja aluselisest defitsiidist. Kogu alkaliseeriva aine vajadus (mEq/l) =
baasdefitsiit (mEq/l) x 0,3 x kehakaal. Kui baasdefitsiiti määrata ei saa, võetakse aluselise defitsiidi näitajaks 10 mEq/l.
Näide: 500 kg kaaluva lehma kohta.
10 x 0,3 x 500 = 1500 mEq on kogu aluselise aine vajadus.
1,3% bikarbonaadi lahuses on 1 liitris 13 g ehk 156mEq/l. Sellist lahust on vaja manustada 9,6 liitri (1500:156 = 9,6).
1 liitris 4,2% Na-bikarbonaadi lahuses on 42 g bikarbonaati ehk 504 mEq. Seega tuleb 4,2%
lahust manustada 1500: 504= 2,97 liitri.
Näiteks 10% dehüdratatsiooniga 500 kg kaaluvale lehmal tuleb asendada ca 50 liitrit lahust 24 tunni jooksul (+ säilitusvajadus 50 ml/ kg KM koha). Üks osa vedelikravist on alkaliseerivad
vahendid ja teine osa isotoonilised lahused.Ettevaatust vatsa üleneutraliseerimisega ning samuti liigse hüdratsiooni tekitamisega organismis (iv). Tserebokortikaalse nekroos ärahoidmiseks manustada tiamiini 5-10 mg/kg iv või im. Seedimist soodustavate pulbrite manustamine ning aktiveeritud sütt per os 2g/kg KM kohta. Kaltsiumi süstimisel peab olema ettevaatlik- maaslamamine sellel aja ei ole tingitud hüpokaltseemiast, vaid looma väsimusest ning ägedast laminiidist. Atsidoosiga kaasneb hüpokaltseemia. Järelravi: sööt ära võtta või anda poole päevasest kogusest. Normaalsöötmisele minnakse üle vähehaaval. Tüsistuste
esinemissagedus on suur: laminiit, rumeniit, abomasiit, parenhüümelundite kahjustused, abordid.
baasdefitsiit (mEq/l) x 0,3 x kehakaal. Kui baasdefitsiiti määrata ei saa, võetakse aluselise defitsiidi näitajaks 10 mEq/l.
Näide: 500 kg kaaluva lehma kohta.
10 x 0,3 x 500 = 1500 mEq on kogu aluselise aine vajadus.
1,3% bikarbonaadi lahuses on 1 liitris 13 g ehk 156mEq/l. Sellist lahust on vaja manustada 9,6 liitri (1500:156 = 9,6).
1 liitris 4,2% Na-bikarbonaadi lahuses on 42 g bikarbonaati ehk 504 mEq. Seega tuleb 4,2%
lahust manustada 1500: 504= 2,97 liitri.
Näiteks 10% dehüdratatsiooniga 500 kg kaaluvale lehmal tuleb asendada ca 50 liitrit lahust 24 tunni jooksul (+ säilitusvajadus 50 ml/ kg KM koha). Üks osa vedelikravist on alkaliseerivad
vahendid ja teine osa isotoonilised lahused.Ettevaatust vatsa üleneutraliseerimisega ning samuti liigse hüdratsiooni tekitamisega organismis (iv). Tserebokortikaalse nekroos ärahoidmiseks manustada tiamiini 5-10 mg/kg iv või im. Seedimist soodustavate pulbrite manustamine ning aktiveeritud sütt per os 2g/kg KM kohta. Kaltsiumi süstimisel peab olema ettevaatlik- maaslamamine sellel aja ei ole tingitud hüpokaltseemiast, vaid looma väsimusest ning ägedast laminiidist. Atsidoosiga kaasneb hüpokaltseemia. Järelravi: sööt ära võtta või anda poole päevasest kogusest. Normaalsöötmisele minnakse üle vähehaaval. Tüsistuste
esinemissagedus on suur: laminiit, rumeniit, abomasiit, parenhüümelundite kahjustused, abordid.